ME EI SAA VALIDA, KAS LUUA VÕI MITTE, KUID ME SAAME VALIDA, KUIDAS LUUA.
VAID TEADMISED VÕIMALDAVAD LUUA TEADLIKULT.
Loendur paigaldatud 01.02.2010
Lehte täiendati viimati: 4 May, 2015
“Iga harjumatu teadmine siin maailmas peab läbima kolm etappi. Alguses peetakse seda täiesti naeruväärseks. Teises etapis püütakse seda vihaselt vaidlustada. Kolmandas etapis võetakse see kõigi poolt omaks nagu iga teine täiesti enesestmõistetav tõsiasi.“
                                                 Arthur Schopenhauer
Kui sulle tundub, et oled sattunud valele lehele ja kõik siinkirjutatu on jamps, siis vajuta  kõrvalolevale ikoonile. Mina teen nii, kui nalja tahan saada.

Ja külastage ka "skeptikute"      -lehte. Seal on palju huvipakkuvaid viiteid. Näiteks on seal viide Elbert Tuganovi multikale "Aatomik" - saate näha, millisel tasemel on "skeptikute" arusaam tuumafüüsikast.

Edasi lugege pseudoskeptikutest Uidete alalehelt. Päris huvitav...
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
KAHE PILU KATSE
Thomas Young tegi oma kuulsa kahe pilu katse tõestamaks, et valgus on laine. Sellel eksperimendil oli tähendusrikas järelm, mis mõjutas enamusi 19. sajandi füüsikuid püüdlustes leida nn eetrit ehk valguse edasikandumise keskkonda. Kuigi see eksperiment oli tähenduslik seoses valguse omaduste uurimisega, siis tegelikult saab sarnast eksperimenti teostada igasuguste lainetega, kaasaarvatud vee lainetega. Sedapuhku keskendume siiski valguse käitumisele.
ReaalsusLoome toimet seletab just nimelt seesama ÜLIMA VAATLEJA efekt ehk vaadeldes informatsiooni mõjutab teadvus füüsilist reaalsust.
Thomas Young korraldas oma eksperimendi 19. saj. algusaastail (sõltuvalt allikast 1801-1805). Ta lasi valguse läbi barjääri pilu ja valgus levis pilu läbinuna laienedes otsekui iseseisvast valgusallikast lähtuv lainefront (Huygens-Fresneli printsiibi alusel). Sama valgus läbis omakorda kaks pilu teises barjääris (paigutatud hoolikalt õigele kaugusele esmasest barjäärist). Kumbki pilu omakorda tifrakteeris valguse nagu oleks tegu iseseisvate valgusallikatega. Valgus mõlemast pilust tabas vaatlusekraani ja jättis sellele laine interferentsimustri. (Vt. kõrvalolevat joonist.)


Üks footon korraga

Sai võimalikuks konstrueerida valgusallikas, millest emiteerusid footonid ühekaupa. See oleks nagu lastakse keerlev mikroskoopiline pallike läbi pilude. Asetades vaatlusekraani asemele piisavalt tundliku detektori, mis oleks küllalt tundlik ühe footoni tabamuse kindlakstegemiseks, peaks saama selgeks, kas tekib või ei teki interferentsi muster.

Vaatlusekraaniks kasutati ülitundliku fotofilmi ja teatud aja möödudes film ilmutati, et näha valguse iseloomu näitavat mustrit. Tulemuseks oli laine interferentsimuster.

Kummaliseks osutus aga see, et kuna footoneid tulistati läbi kahe piluga barjääri ühekaupa, siis poleks mingil juhul tohtinud interferentsi mustrit tekkida, sest üks footon saab läbida vaid ühte pilu korraga, aga mitte kahte. Kuidas oli see võimalik? Selle seletamiseks tekkis mitmeid intrigeerivaid interpretatsioone  kvantfüüsikas Kopenhaageni interpretatsioonist mitme-maailma interpretatsioonini.

Asjad lähevad veelgi imelikumaks

Nüüd tehti eksperimenti väike muudatus. Ühe pilu juurde pandi detektor, mis pidi näitama, kas footon läbib jälgitavat pilu või mitte. Kui me teame, et footon läbib ühte pilu, siis ei saa ta läbida teist ja teiselpool barjääri iseendaga interfereeruda.

Kuid selgus, et pärast detektori paigaldamist ühe pilu juurde ei tekkinud ekraanile enam interferentsi mustrit! Olles sooritanud sama eksperimendi, mis varem, vaid selle muudatusega, et eksperimendile oli lisatud mõõteseade, muutus eksperimendi tulemus dramaatiliselt.

Ainuüksi mõõtmise akt, määramaks, millist pilu footon läbib, kaotas laineomaduse täielikult. Sellest hetkest kui lisati mõõteseade, käitusid footonid täpselt nii nagu oli oodata, et osakesed käituvad. Kui mõõteseade selle ühe pilu juurest eemaldati, siis lainetest tingitud interferentsimuster taastus ning valgusosakesed (footonid) käitusid taas kui lained.

Veel osakesi

Aastate jooksul on seda eksperimenti korratud paljudel erinevatel moodustel. Claus Jansson korraldas 1961. aastal selle eksperimendi elektronidega ja sai tulemuseks Youngi lainekäitumise, mis väljendus vaatlusekraanile ilmunud interferentsimustris. Janssoni versioon sellest eksperimendist hääletati ajakirja Physics World lugejate poolt 2002 aastal “kõige ilusamaks eksperimendiks”.

1974. aastaks oli tehnoloogia arenenud sedavõrd, et osutus võimalikuks viia läbi sama eksperiment tulistades kahe piluga barjääri suunas elektrone ühe kaupa. Jällegi ilmnes interferentsimuster. Kui aga ühe pilu juurde paigaldati detektor, kadus interferentsi muster taas. 1989. aastal korrati katset Jaapani teadlaste poolt, kelle käsutuses oli väga peen aparatuur. Tulemuseks oli vääramatult sama ilming – detektor ükskõik kumma pilu juures või mõlema pilu juures korraga kukutas kokku lainefunktsiooni ning vaatlusekraanile ei tekkinud interferentsimustrit.
Milline see kahe pilu eksperiment siis oli?
Eksperimenti on korratud footonite, elektronide ja isegi aatomitega ning molekulidega (molekuliks oli joonisel nähtav fulleren) ja iga kord ilmneb üks kindel nähtus: miski osakeste mõõtmisel pilu juures likvideerib lainelise käitumise.

Eksisteerib palju teooriaid, miks see on nii, kuid seni on kõik vaid oletused, kuid suurem enamus teaduslikest teooriatest on saanud alguse oletustest, mis aja möödudes on leidnud kinnitust ja mida me tänapäeval loeme iseenesest mõistetavusteks.
.................................................................................................................................................................
.................................................................................................................................................................
Ülaltoodud multiplitseeritud versioonis kahe pilu katsest on tegemist illustreeriva selgitusega ühe kvantfüüsika nö probleemi kohta ja see "probleem" on inimteadvuse mõju läbiviidavasse eksperimenti. Kvantfüüsikud ei eita juba enam ammu, et on korduvalt kinnitust leidnud faktid, et eksperimendi tulemuse paljudes kvantfüüsika katsetes (nt. antud kahe pilu katses) määrab eksperimentaator oma jälgiva kohaloluga. Järelikult ei eitata teadus inimteadvuse toimet mateeria tunnusomadustele.

Akadeemiline füüsika aga tunnustab füüsikateooriaid paraku vaid siis kui selle väiteid on võimalik matemaatiliselt väljendada ja selles seisnebki akadeemilise teaduse suurim komistuskivi: kui püüda "tõlkida" teadvuse osalemise toimet eksperimentide läbiviimisel matemaatika keelde, siis peaks teadvus olema matemaatiliselt määratletud ja määratletav, kuid seda pole akadeemiliselt tunnustatud teadus seni veel suuteline tegema.

Kui aga erinevatelt kvantteooriatelt koorida maha võrrandid ja matemaatika, muutub kõik lihtsaks ja loogiliseks. Tekib kahtlus, et kas matemaatika ikka on universumi universaalne keel?!
Youngi eksperimendi mõju

Sajand hiljem töötas Einstein fotoelektriliste efektide kallal ja tema töödega seoses hakkas domineerima valguse osakestena levimise teooria ehk footon-teooria.

Topeltpilu-katse laiendamine

Peale valguse levimise footon-teooria väljakäimist, mis ütles, et valgus levib diskreetse kvandina, jäi õhku endiselt küsimus, et kuidas saavad osakesed käituda lainena. Aastaid uurisid füüsikud valguse “veidrat” omadust käituda nii osakeste voo kui lainena, kuid ühest vastust ei leitud.

20. saj. alguseks oli endiselt päevakorral küsimus, kuidas valgus – tunnustatud kui kvantenergiaga osakeste kogumid, mida kutsuti footoniteks – suudab samal ajal demonstreerida laine käitumisomadusi. Arvati, et see võib olla samasugune nähtus nagu vee aatomid (osakesed) tekitavad koos liikumisel laine.
http://en.wikipedia.org
http://micro.magnet.fsu.edu
Me elame milleskis, mida me nimetame reaalsuseks.
Kuid mis on reaalsus ja kuidas see tekib?
Meile on aastatuhandeid ja isegi sadu tuhandeid aastaid õpetatud, et reaalsus on miski, mis on objektiivne ning meie, inimesed, elame selles objektiivsuses subjektidena, kes peavad objektiivse reaalsusega kohanema. Paraku on tegelikkus hoopis teistsugune ning inimene on hakanud taas avastama, et miski pole ei objektiivne ega subjektiivne vaid kõik on loodud ja loodav ning pole vahet loodava ja looja vahel – kõik on ÜKS.
Ortodoksetes maailmakäsitlustes on alati õpetatud meid maailma nägema selliselt, et nagu oleks olemas midagi, mis on meist ülim (olgu see siis Loodus või meist üle olev Jumal) ja inimene on vaid üks pisike putukas, kes peab alluma loodus-/loomisseadustele, mis on meie olemise üle seatud. Jah, teatud mõttes on nendel „seaduseedastajatel“ õigus, et on olemas universaalsed seaduspärasused, kuid paraku on meile eelajaloolistest aegadest õpetatud valesid ja eksitavaid seadusi, mis ei vasta suuremas enamuses tõele ega ole naturaalsed ehk on meie valitsemiseks mugavad väljamõeldised. Meid on süstemaatiliselt eemal hoitud teadmistest, mis annavad meile arusaamise sellest, kes me tegelikult oleme ja milleks oleme võimelised.
Siinkohal esitan ma vaid ülilühikese loendi nendest süsteemidest, kes hoiavad meid eemal teadmistest, kes me oleme, mida kujutab endast reaalsus kui selline ja milline on meie, inimeste, tegelik roll reaalsuse tekkes. Need süsteemid on meie haridussüsteem, akadeemiline ortodoksne teadus, niiöelda tõendi- ja teaduspõhine meditsiin, praegu valitsev majandussüsteem ja kõikvõimalikud inimtekkelised religioonid (kaasaarvatud kõikvõimalikud „uue ajastu“ ehk New Age liikumised).
Viimase sajandi jooksul on teaduse piirimail tegutsejad avastanud (tegelikult taasavastanud) lõputu hulga seni akadeemilise teaduse poolt anomaaliateks peetud fenomenide tegelikke tagamaid. Viimase paari kümnendi jooksul on tõdetud üha enam, et anomaaliaid kui selliseid polegi olemas vaid on olemas lõputu hulk nähtuseid, mida kivistunud akadeemilise teaduse tõekspidamised (mitte tõde vaid see, mida peetakse tõeks) ei suuda sobitada senisesse puudulikku ja meelevaldselt piiritletud maailmakäsitlusse. Olulisimad taasavastused puudutavad näiteks mateeria ja teadvuse olemust ning seda, kuidas need kaks nähtust omavahel suhestuvad. Selle suhte võib kokku võtta lihtsasse lausesse: TEADVUS ON MATEERIA JA KOGU MATEERIA ON TEADVEL ehk KÕIK ON TEADVUS ning teadvusest väljaspool olevat mateeriat pole olemas.
ReaalsusLoome maailmakäsitlus ja õpetus rajaneb teadusharul, mille nimeks on KVANTFÜÜSIKA.
Kvantfüüsika on tänapäeval füüsika haru, mis uurib, seletab ja püüab ennustada kvantmehhaanilisi protsesse. Meile seni ametliku teadussüsteemi poolt edastatud õpetuse kohaselt on kvantfüüsika midagi nii keerulist, et nn lihtinimene ei saa sellest midagi aru. Akadeemiline teadus defineerib kvantmehhanikat millegina, mis toimib ainult mikromaailmas ehk elementaarosakeste tasandil ja sellel pole midagi pistmist sellega, mis toimud millegiga, mis on suurem aatomist. Kummalisel kombel jäetakse arvestamata tõsiasi, et kogu makromaailm koosneb mikromaailmast ja kvantprotsessid leiavad aset kõiges ja kõikjal bosonist galaktikateni ning sinna vahepeale jääb ka inimene ehk sina, mina, tema (koerast, kassist ja roosamannast rääkimata).
Reaalsus on miski, mida me loome oma enese teadvusega selle mõiste kõige fundamentaalsemal tasandil. Inimene on, igaühe enese vaatevinklist lähtuvalt, reaalsuse looja. Inimene osaleb oma teadvusega füüsiliselt tunnetatava reaalsuse loomisel.
See viimane lause kätkeb endas sedavõrd põhjalikku ja lihtsat tõde, et ainuüksi lihtsus ei lase meil esimesel hetkel selle olemust hoomata, sest meid on tuhandeid aastaid õpetatud, et miski ei saa olla nii lihtne. Täna oleme äratundmisel, et kõik on veelgi lihtsam kui meile näib, näidatakse ja lastakse näha.
Siinkohal käin ma välja selle ülima lihtsuse, mis võib teie aju mõnusalt kärssama ajada: sina, kes sa loed neid ridu, oled oma reaalsuses ainuke, kes seda reaalsust loob ja kedagi teist ei ole olemas sel kujul nagu sa neid tajud; on olemas vaid laine kujul eksisteeriv informatsioon ehk energia, mida sa vaatled ja ainuüksi oma vaatlemisega muudad sa selle informatsiooni füüsiliselt tajutavaks reaalsuseks.
KVANTFÜÜSIKA
Saite aru?
Loomulikult ei saanud. Selleks, et närida läbi kvantfüüsika matemaatilistest mudelitest peab olema matemaatiline geenius ja kogu oma aja ja tähelepanu vaid sellele võrrandite sasipuntrale koondama. Aga ma rahustan teid sellega, et ega kõik kvantfüüsikud ise kah kõikidest võrranditest aru ei saa ja ilmselt pole neil võrranditel lootustki kunagi tasakaalustuda, sest kõikides kvantnähtustes on üks matemaatiliselt väljendamatu muutuja, millega kunagi ei arvestata ja see muutuja on TEADVUS.
Siinkohal soovitan ma tutvuda kvantfüüsika Kopenhaageni interpretatsiooniga, mis on vastavalt eksperimentaasetele tõestustele muutunud kvantfüüsikute seas enim aktsepteeritud interpretatsiooniks. Laadige see artikkel PDF-failina alla SIIT.

Kvantfüüsika Kopenhaageni interpretatsioon lihtsas maakeeles:
"Iga karp on tühi kuni sinna sisse pole vaadatud."
KVANTMEHHAANIKA, KOPENHAAGENI INTERPRETATSIOON
Alljärgnevalt saate tutvuda ühe fundamentaalseima, kuid ilmselgelt alahinnatud kvantfüüsika avastusega, mille tõestuseks on klassikaline kahe pilu katse.
Minu ees on praegu laual kaasaegse teoreetilise füüsika professori Jim Al-Khalili' raamat "Guantum. A Guide for the Perplexed" (2003). See Briti Impeeriumi Ordu Ohvitser (OBE) ja ülemaailmselt kuulus teaduse populariseeria kirjeldab oma raamatus muude kvantnähtuste kõrval ka väga detailselt "kahe pilu katse" ja teiste analoogsete katsete käike ja tulemusi. Kõik on kena kuni tema kokkuvõtteni, milles ta nimetab "kahe pilu katset" "kahe pilu trikiks" ning diskrediteerib sellega kogu kupatuse.
Informatsiooniks
Raadiosaade "Hallo, Kosmos"
Arvo Soomets tutvustab
ReaalsusLoome esindatavat
maailmavaadet jpm.
Klikka siia
või siia
või siia!